Kõik algab väikestest asjades...

[Greete Black]

Ma ei tea, kui paljud teist seda lugenud on, kuid viimasel ajal olen ma enda jutte hakanud kirjutama ( ei ole HP teemalised, vaid täiesti oma fantaasia xD Sellepärast ei lisa siia ka enda jutte. ^^ ) ja nüüd mõtlesin, et peaks lööma kokku korralikuks jutuks ka meie kunagise seikluse, mida hakkame lõpetama. No äkki pakub huvi, meil oli igatahes väga lõbus. Proloogi lisasin ka ise, sest uuemad äkki ei tea täpselt. kellega tegu võinii.

PROLOOG
Shuya, Liz ja Greete on Sigatüüka õpilased. Nad kõik on erinevast majast, Shuya on Ravenclawi prefekt, Liz on Slytherini koolivanem ja Greete Gryffindor koolivanem. Vaatamata majade erimeelsustele on nad väga head sõbrad, kes astuvad igale nende ette tulevale seiklusele vastu.


1. osa
Liz pruulis nõiajookides tunnis natuke rohkem lõõgastumisjooki, et seda ise järele katsetada. Jook oli mõnda ega seisnud, kuid nüüd oli aeg see ära katsetada. Koos Greete ja Shuyaga olid nad otsustanud seda teha prefektide vannitoas.

Greete sammus kõige eest prefektide vannitoa poole. Ukse juurde jõudes lausus ta kindlalt "Anthem" mille peale uks koheselt avanes. Nende ees laius basseinisuurune vann, mis oli ümbritsetud torudest. Just nende torudega võis täita kogu vanni erivärvilise vahuga. Aknad olid värvilisest klassist ja kaunistatud erinevate kujudega, läbi mille kiirgas ere päikesevalgus. Gryffindorlane suundus kõige avarama nurga juurde, kuhu ta maha potsatas. " Ma arvan, et siin on ehk kõige parem või mis? Kuid me peame vaiksemalt rääkima, sest Mäuguv Myrtel võib meid kuulda. " lausus ta teistele. Liz järgnes Greetele ja tema järel tuli ka Shuya. Lizil vajus korraks suu lahti: "Miks ta siin varem olnud pole?" mõtles tüdruk. Ta vaatas maali , mis jäi Greete seljataha, see kujutas näkineidu." Kuule jah, aga siin on tõesti hubane. Nii Shuya, sul on jook kaasas?" küsis ta Shuyalt. Shuyal silmad läksid suureks , kui ta märkas, et lausa bassein oli siin. Ta jälgis kujundeid, maali ja kõike suu ammuli. Kuulnud Lizi küsimust naeratas ta. " Muidugi" ütles ta ning istus maali alla Greete kõrvale ja võttis väikese pudeli välja. Ta võtis mantli seljast ja lasi lipsu lõdvemaks.

"Ja olete kindlat, et see on ikka õieti tehtud? Mitte, et ma surma kardaks, lihtsalt ma ei kavatse mingi joogi läbi küll siin otsad anda." lausus gryffindorlane pudelit jälgides. Liz purskas naerma.
" No ma arvan, et ma tegin selle täitsa õigesti. Aga noh, teatud riskid on ju ikkagi" ütles Liz pudelit vaadates. Ta võttis samuti mantli seljas ja lasi lipsu lõdvemaks.
" Einoh tänan. Väga julgustav. Aga jagame selle ära siis või on veel enne midagi vaja teha? " küsis Greete teistelt.
" Mkm..minu teada mitte. Okei, inimese puhul on, et 2 lonksu pisikeste vahedega" ütles Shuya. " Ma olen esimene" lisas ta veel. Ta keeras käised ülesse ja võttis pudelilt korgi pealt ära. " Nuh igastahes lõhnab hästi....ja 1, 2, 3....." ütles ta, võttes siis ühe lonksu "...maitse pole suurem asi..." seejärel võttis ta teise. Ta tundis, kuidas kogu raskus kaob. Ta tundis nagu ta lihtsalt hõljuks, ta oli puhanud, lõõgastunud.....kõik oli ..kerge, hämmastav. Shuya naeratas laialt tüdrukutele. "...see on...imeline....." ütles ta ainult heites pikali ja vaadates unistavalt lage.
Liz vaatas, kuidas Shuya tegutseb ja reaktsiooni joogi mõjule.
" Tundub rohkem nagu narkootikumi võtaks , mitte mingit lõõgastumis jooki nah. Ma olen siis järgmine, edu mulle." ütles Liz silmi pööritades. Ta võttis pudelist ühe lonksu "..Shuyal oli õigus, maitse pole suurem asi..." seejärel võttis ta teise lonksu ja automaatselt ta tundis, kuidas kogu raskus kaob.
Ta heitis samuti pikali ja tundis nagu ta oleks pilve peal...lihtsalt ..oli. " Oo..Greete sa pead seda proovima, imeline..." ütles ta pehme häälega.
Greete vaatas teiste reaktsiooni. " Jääb jah selline mulje, et te olete pigem pilves kui mingi lõõgastava joogi mõju all. " võtnud pudeli uuris ta palju seal veel oli ning võttis joogi sisse. Algul ei tundnud tüdruk midagi, kuid mõne hetke pärast hakkas jook mõjuma. Ta viskas pikali ja vaatas lage. Ta tundis, et hõljub kuskil kaugel ja tema ümber ei ole mitte kedagi.
" Pilves..pilves " ümises Liz omaette.
Ta oli nii lõõgastunud, et ta oleks võinud vabalt lennata. " Ma arvan, Snape ajas midagi segamini..see tõesti paneb sind rohkem pilves olekuna tundma, kui täielikult lõõgastuna. Või...see ongi lõõgastumine? " ütles Liz..ikka lage silmitsedes.
Shuya oli nii lõõgastanud, et ta hakkas vist endale ette kujutama, et see näkineid maalil pilgutab talle silma ja osutab koguaeg maali servale.

" Kuulge, vaadake maali..ja öelge, mis näete" ütles Shuya, tal oli keel kuidagi pehme.
Greetele ei mõjunud jook nii intensiivselt, kui teistele. Ehk sellepärast, et ta oli natuke vähem seda võtnud. Tükk aega maali otsides ja selle lõpuks leides jälgis tüdruk seda mõnda aega. " Näkki, mis kammib oma juukseid ja vahepeal natuke raamile viipab. Miks küsid?"
" Naeratab ka koguaeg ja tõesti osutab raamile" ütles Liz püsti tõustes, ta seisis täpselt maali ette ja uuris seda. Ta lasi sõrmedega üle raami kuni ta sõrmed jäid mingi nuppu taha. " ..siin on midagi" ütles ta teistele. Ta vajutas nuppu ja maal hüppas eest, Liz võpatas kergelt. " Kuulge...vaadake seda, seal on mingi käik.." ütles Liz üllatusega. Seal kus ennist oli maal oli nüüd käik pimedusse.
" Ossa " ütles Shuya püsti karates. " Huvitav kuhu see tee viib ?" küsis ta teistelt. Ta oli ikka uimane seega ta toetus vastu seina.
Greete vaatas käiku, kuuldes Shuya küsimust lausus ta: "Einoh kõige kergem viis on sisse minna. " Tüdruk hüppas käiku. Käik oli üpriski pime ja tundus ka üpris pikk. Gryffindorlane otsis välja enda võlukepi ja lausus vaikselt "Lumos" Ta võlukepi otsas süttis väike valgus. "Noh, tulete või ? " hüüdis ta teistele ise natuke edasi kõndides. Greete hõige kajas päris mitu korda talle vastu.
" Mina olen vägagi valmis seikluseks " ütles Liz rõõmsalt ja hüppas samuti käiku Shuyat kaasa tirides, kui nad käigus olid sulgus maal iseenesest. Nüüd oli ainuke valgus Greete võlukepp. Ka Liz võttis võlukepi välja ja lausus " Lumos"

[Greete Black]

2. osa
Greete nägi juba Lizi ja Shuyat tulemas. Tüdruk liikus edasi. Käik oli pikalt ühesuunaline, kuni nende ette ilmus 3 erisuunalist teed. "Kuulete seda? Nagu kuskil oleks vesi." lausus Greete üles vaadates. Ta kuulis enda kohal lainte liikumist, kuid üritas seda ignoreerida. "Kuhu edasi?" pöördus tüdruk teiste poole.
Shuya kõndis natuke vaevaliselt edasi, kuna ta oli ikka joogi mõju all. "Noh, lähme paremale ja siis vaatame kuhu välja jõuame" ütles Shuya, ja kõndis siis Greetest mööda paremasse käiku. Ta põrkas järsku mingit ust. "Eee, uks !" ütles ta muigega.
"Hüppa eest!" ütles Greete Shuyale teda uksest eemale lükates. Tüdruk proovis ust avada, kuid see oli lukus. Ta suunas enda võlukepi uksele: "Alohomora" kuulda oli väikest krõksatust, kuid proovides ust avada, liikus see vaid natuke, aga ei avanenud. "Proovite ise?" pakkus tüdruk, arvates, et loits lihtsalt ebaõnnestus.
"Ok, ma proovin" ütles Liz astudes uksele lähemale. Ta lasi käega mööda seina jälle, nagu maalilgi. Seekord ei jäänud talle midagi käe alla, kuid midagi õhkas teiseltpoolt. "Ma arvan, et see on kas parooliga või mingi nipp..." ütles Liz ikka seina uurides. Ta vaatas lähemalt, kuni märkas ukse kõrval sõna Satsuki. "Shuya, mida tähendab Satsuki, see tundub kuidagi nii jaapani pärane?!" ütles Liz Shuya poole pöördudes.

Shuya vaatas kuidas Liz ust uuris. Ta oli ikkagi uimane seega ta toetus vastu seina.
"Satsuki....see tähendab Maid. Mai kuu. Aga ma ei näe seost ....oot"
Shuya silmad läksid suureks järsku. Ta läks ukse juurde.
" Mai, mai.......satsuki. Ma arvan, et see annab mõista, et see uks..või käik tehti mais, ja sisenemiseks on parool jaapani keeles?! Veider, see ütleks nagu selle käigu looja oli jaapanlane...või jaapani huviline. Okei ma proovin - kaihou" ütles Shuya seina uurides ja aegajalt tüdrukutele pilke heites. Viimase jaapani keelse sõna ütles ta kindlamalt ja järsku käis vali müra, uks liikus, kuid sama tegi ka sein.
Shuya hüppas uksest eemale ja vaatas siis, mis toimub.

Uks ei läinud lahti vaid kadus seina sisse ja seinad moodustasid suure ava.
" Noh see mõjus, kas lähme?" ütles ta tüdrukutele ise juba avasse astudes ja järsku komistades ninali lennates. Ta oli mingi asja taha kinni jäänud.
Liz oli uimaselt vaadanud mida Shuya teeb. Kui seinad ava moodustasid ahhetas Liz, see asi kippus aina huvitamaks minema.
Kui Shuya hakkas sisse minema tahtis Liz teda takistada kuna ta nägi midagi maas, kuid oli liiga hilja, kuna Shuya oli juba selle otsa koperdanud.



3. osa

Liz turtsus natuke lõbusalt ja läks siis Shuyat püsti aitama. " Ära muretse sa ei koperdanud laiba otsa, kõigest naljaka kujuga kivi, mis annab imeliku valgust" ütles Liz pooleldi naljatades, sest see kivi andis tõesti naljakat kuma.
Greete oli üpris ehmunud, kui uks sedasi toimis. "Loodetavasti ei lähe meil rohkem Jaapani keelt tarvis." lausus tüdruk muigeda, ruumi astudes. Ta vaatas ruumis ringi. "See tundub olevat nagu mingi altar või midagi taolist." Seintel olid mustad riided lehvimas, põrandal aga erinevad kujutised. Sisustusest ei olnud mitte midagi erilist. "Kuid mida peaks see siin tegema?"
Shuya oli ennast püsti ajanud ja vaatas samuti ringi.
" Pole aimugi, juu keegi tahtis endale mingist salakambrit teha või taolist" ütles Shuya.
Ta uuris kujundeid, " Ma arvan, et uurime asju siin, äkki annab rohkem infot" ütles Shuya tõstes mingi paberi lehe üles.

"12 november, 2006.
Olen siin kambris kinni olnud juba 3 kuud, lõpuks nõustuti mulle paberit andma ja midagi millega kirjutada.
Loodan, et keegi neid loeb ka siis, kuigi olen kindel...et olen surnud juba selleks ajaks...

-----

18 detsember, 2006.

Ma ei tea miks ma siin olen...miks nad mind siin hoiavad?! Mul kaob mõistus tasapisi juba...."

Shuya luges neid katkendeid hämmaingus näoga.
" Siin hoiti kedagi kinni" ütles ta tõsiselt. Vaadates ringi kas neid lehtesid on veel. Ta märkas, et selle laua all oli neid terve kuhi.

Greete korjas ühe juhusliku lehe. " See käekiri on kuidagi väga tuttav. Ma olen seda varem näinud !" lausus tüdruk otsides lehte, mis on kõige viimasena kirjutatud.

25. detsember 2006

Mul oli täna kohtumine temaga. Homme lähen ma missioonile mis juhib otse surma. Muud võimalust ei ole. See on ainuke asi mis võib mu piinu vähendada.
Kui keegi peaks seda veel kunagi lugema teadke, ma olen teid hoiatanud.

" See on segane ja imelik. " ütles Greete kirja kõvasti ette lugedes.
Liz oli neid ainult ühekõrvaga kuulanud, sest ta leidis pisikese karbi, mis oli pilte, loitse, kirje täis. Pildid kujutasid väikest poissi, tumedate juuste ja mustade silmadega. Poiss kandis Sigatüüka rüüd ja oli väga külma ilmega, tema ümber oli kamp Slytherlasi.
Ka järgmised pildid olid Slytherlasest, lendluudpall, majakarikas jne. Liz vaatas neid pilte tundega, et Slytherin oli võimukas. Ta pani pildid käest ja vaatas kirju. Kõik olid lastekodust. " Ma vihkan seda kohta!" " Nad kardavad mind" " Mul on võimed, mida ma seletada ei suuda" . Liz tundis, et ta teab kellest jutt on. Ta võttis väikese karbikese ja avas selle. Seal oli Slytherini prefekti -ja koolivanema märk. Liz uuris neid pikka aega kuni võttis väikese raamatu, mis meenutas päevikut. Avades selle ahhetas Liz, sest sissekanded olid verega kirjutatud. Lehekülgedel olid loitsud, kõik mustadest jõududest.
"Sectusempra" luges Liz esimese lehekülje algusest. Ta lajatas raamatu kinni ja pani karpi tagasi. Liz sulges karbi ja tõusis sellega püsti.

" Must isand hoidis siin kedagi ja on ise siin samuti olnud" ütles Liz valjusti Shuyale ja Greetele. " Siin karbis on tema asjad " lisas ta veel, viibates karbile, mille ta lauale pani. Ma tulen sellele veel järgi, mõtles Liz kindlalt.
" Mida te leidsite?" küsis ta, liikudes nende poole.
Shuya pööras end Lizi poole ja vaatas karpi.

" Voldemordi? " küsis Shuya, vastust teades. Ta vaatas kirju enda käes ja Greete omasid.
" Noo, tuleb välja , et Voldemort hoidis kedagi siin kinni ja samas jättis oma isiklikud asjad siia. Küsimus oleks, miks just siia?" ütles Shuya vaadates tüdrukuid.

" Kas te ei arva, et me peaks ehk edasi liikuma ja need kõik kaasa võtma? Nagu näha, teil ei olnud kavaski tundi tulla. Kotte teil ju kaasas ei ole." ütles Greete enda kotti haarates "Meil võib neid kirju ja asju vaja minna edasi minnes. Tagasiteed enam ei ole. " selle öelnud sulgus uks, millest nad olid sisenenud. " Päris kindlasti ei ole. Otsime, ehk leiame veel mingi vastuse või midagi, kuidas siit välja pääseda. "
Liz põrnitses Greetet natuke aega.
Ta viskas kirjad lauale ja vaatas toas ringi, ta ei näinud mingit ava ega ust, et auku. Midagi.
" Noh, aga kuidas me edasi lähme ?" küsis Liz sarkastiliselt.
Lõõgastumise joogi mõju hakkas kaduma, seega ta ei tundnud enam nii vabalt, kui enne.
Ta liikus toas ringi, vaatas laudade alla, toolide taha. Midagi.
Ta hüppas paar korda. Ta tundis midagi , jalutades natuke edasi Greete poole hüppas ta veel, midagi klõpsas.
Liz ronis tooli peale ja hüppas sealt täie jõuga maha nii, kui ta seda tegi kukkus ta läbi põranda.
Ta kukkus pikka aega, korraga vastu betoon põrandat kukkudes ja pea ära löödes. Ta silmeest läks korraks mustaks ja, kui ta silmad avas, oli kõik udune ja sädelev.

[Liz-Miia Parker]

Niiiiiiiiiiii koom on seda lugeda

[Anneliese Saks]

Lahe, ma ma ei teagi sellest midagi, sest ma liitusin alles jaanuaris.Ma olen ise ka seda mõelnud, et võtaks sigatüüka jutu kokku, ja kunagi teengi seda.
oota...kui sa kirjutasid sellest lõõgastumis joogist, kas sa päris elus kujutasid ette kanepit, vesipiipu vms.?
millal siis uuesti postitad?

[Greete Black]

4. osa

" Auu, mu pea" sosistas ta. Ta upitas end kuidagi istuli, ikka peast kinni hoides, ta otsaees oli haav.
" Ärge hüppake!" karjus ta teistele.
"All pole midagi pehmet ja ma lõin oma pea kõvasti vastu maad ära, vist on sügav haav.Ma vist nägin laua all köit, proovige sellega" karjus ta edasi.

Shuya vaatas kuidas Liz toas ringi tuhlas, Shuya ise vaatas samuti põhiliselt seina. Ta nägi kuidas Liz toolile läks ja siis hüppas. Näinud kuidas Liz läbi põranda vajus ahhetas Shuya õudusest.
" LIZ!" karjus ravenclawlane. Ta viskas ennast kõhuli augu juurde ja vaatas pimedusse.
"Lähen järgi" ütles Shuya Greetele enne, kui ta hüpata jõudis, kuulis ta Lizi häält. Kuulnud , et Liz sai viga tundis Shuya kõhus halba jõnksatust.
" Köis?" küsis Shuya Greetelt. Ta tormas laudade alla otsima, kuni leidis ühe paksu köie.
" Kumb esimesena läheb?" küsis Shuya. Ta tundis, et joogimõju kaob vaikselt, seega ta muutus närvilisemaks olukorrast.
"Ma võin viimane olla. " lausus Greete Shuyat aidates. Tüdruk kinnitas köie ja ootas millal Shuya alla hakkab liikuma. " Oled ikka korras seal?" küsis ta veel Liz'ilt.
Liz oli ennast nurka sättinud ja vastu seina toetanud. Ta pea lõhku jubedalt. Kuuldes Greete küsimust muigas ta.
" Jah, aga te kiirustage seal" karjus ta ülesse.

" Lumos" ütles ta pomisedes, kukkudes oli tema võlukepp käest lennanud, seega ta tahtis nüüd teada kus see on.
Valgus süttis temast vasakul. Ta upitas võlukepi järele ja valgustas siis ruumi kus ta oli.
Seal ei olnud midagi, mitte midagi peale raudukse mida ta nägi selgelt ja mille peale oli tehtud kahtlane kujutis.
Shuya istus augu äärele ja vinnas siis ennast nöörile. Aeglaselt liikus ta alla poole. " Liz, ma tulen!" hüüdis ta Lizile.
Greete pani võlukepi mille otsas oli väike tuluke hammaste vahele ja hakkas siis mööda köit alla ronima. Alla jõudnud suunas ta valguse igale seinale. "Mis te arvate, kui sügaval me õieti oleme?" küsis ta teistelt.
Liz põrnitses ikka ust. Ta ei suutnud rääkida seega kehitas ta ainult hõlgu ja saatis abipaluva pilgu Shuyale.

Shuya maandus natuke tasakaalu kaotades. Ta jooksis otsekohe Lizi juurde ja kallistas teda. Ta aitas ta püsti ja toetas natuke teda. Vaikselt lausus ta loitsu, osutades võlukepi Lizi pea peale, mille peale Lizi haav paranes, kuid oli siiski õrn.
" Tegin, mis suutsin. Ma arvan, et proovime ust. Ja ma olen kindel, et ma oleme sigatüüka piirides, kuskil järve all...võib olla ka mitte" ütles Shuya vaadates lage.
Greete liikus ukse poole. "Shuya, ehk saad meid siit ka läbi aidata?" küsis Greete kujutist vaadates. Siin oleks nagu madu, kotkas ja mäger. Oleks lõvi ka , oleks kõikide 4 maja loomad märgitud, kuid mitte siin. mõtles tüdruk seostades kujundeid loomadega, kui samas lootes leida ka teisi seoseid neis.

Liz liikus Greete lähemale. Ja vaatas samuti kujutisi.
" See ei ole lõvi. Ja miks Slytherini märk ka maas kujutatud on, vaadake põrandat, kui lähemalt vaatate on kõik hõbe-roheline ja mao kujutisega - slytherini märk. Ja laes on kotkas, meie taga seinas on mäger. Aga lõvi puudub. Keegi oleks hakkanud lõvi joonistama aga peatus. Huvitav miks ? Slytherini ja Griffindori vaen. " ütles Liz tõsiselt. Langetades pilgu maha.
Greete tundis, et ta ei ole siin ruumis eriti teretulnud. " See vaen ei lähe mulle eriti korda. Ma arvan, et meie oleme suht kndel näide ehk selleks?" lausus tüdruk Lizi viimasi sõnu kuuldes. "Kuid ma arvan, et me peaks siit lahkuma. Siin ei ole midagi vaadata. " Greete tundis nagu keegi oleks kiiresti ta selja taga liikunud, kuid ümber pöörates polnud seal kedagi. "Liigume? Vaatame, kuhu teised käigud viivad. " ütles Greete närviliseks muutudes. Ta tundis, et keegi veel jälgib neid, kuid ta ei osanud aimata kes.

Liz jõllitas Slytherini märki ja Greetet.
Ta tundis midagi, mis süvenes temas. Oli see raev ? Liz vaatas toas ringi, temas haaras võim slytherini üle. Kõik siin toas oli slytheriniga seotud. Liz lihtsalt vaatas. Teda ei huvitanud kuda nad sealt ära saavad ta lihtsalt tundis, et siin ta peab olema. Ta tundis,et miski liigub nende ümber, ta tundis seda, ta kuulis seda.
Sosistamine tema ümber, ta ei saanud sõnadest aru, kuid keegi rääkis.
" Tasa" ütles ta vaikselt, kuid kuuldavalt.
Hääl. See ei olnud tema peas vaid nende ümber, läks aina valjemaks.

[Greete Black]

5. osa

"Ma ei kuule midagi" ütles Shuya, vaadates üle toa.
Ta tundis, et miski on seal, kuid ta kuulnud midagi.
Vaadates Lizi ja Greetet tundis Shuya, et nad kuulsid midagi ja see tegi Shuya närviliseks. Ta astus sammu Lizi poole. " Lähme ära siit, see koht teeb mind närviliseks. See on mingi slytherini arusaam jälle õelusest ja kurjast" ütles ta leebelt, millegi pärast sai ta aru, et ütles midagi valesti.
Ta astus veel sammu lähemale.
Liz keeras end Shuya poole ja taganes ühe sammu.
" Sa kuulud siia" sosistas hääl Lizile kõrva. Liz vaatas ringi, kuid ei näinud kedagi.
" Jäta nad, sinu koht on siin. Slytherlaste seas!" sosistas hääl jälle. See oli jäine, mürgine hääl, mis pani kuklakarvad püsti tõusma.
" Mina jään siia" ütles Liz kõvasti, praktiliselt karjudes, sest sosistamine ei lakkanud.
" See juba läheb...s l y t h e r l a n e" sosistas hääl talle uuesti kõrva.
" Ma pean siia jääma" ütles Liz kõva häälega. Miks ? Mis teda siin hoidis ? Osa temast võitles vastu osa suunas teda edasi.
Ta vaatas Shuya mureliku näkku ja siis Greetet, kes kuulis samuti hääli.
Greete vaatas juhmilt Shuyale ja Lizile otsa. Lizi nägu oli tunduvalt süngem, kui varem. Greete aimas, et see ei tõota head.
Ta kuulis enda peas hääli ning millegipärast jäi talle mulje, et Shuya oli ainuke, kes neid ei kuulnud.
" Kao siit. Sinu slytherini osa ei ole piisav. Kao dork."
Häälte kõrval kostus ka hoiatavaid sõnumeid, mis tundusid tulevalt ülevalt.
" Põgene kuniks veel saad. Praegu ei ole õige aeg.. "
Greete vaatas üles avause poole, talle tundus, et nägi sealt liikumist, kuid pidas seda siis vaid oma ettekujutuseks.
"Liz tule! " ütles Greete juba kõvemini. "Me võime valida teise tee. "


Shuya juba kartis, midagi oli siin väga valesti.
See tuba, need tunded siin. Shuya pööras pilgu lakke ja nägi valgust.
" Me peame siit ära minema" ütles ta praktiliselt karjudes kartes , et teda ei kuulda.
Nähes, et Lizi silmad on musta varjundi võtnud jooksis Shuya Lizile lähemale ja raputas teda natuke " Liz, kuula mind!" ütles ta talle.
Ära raputa mind " ütles Liz külmalt, kuid ta ei tõstnud häält.
" Tule meiega s l y t h e r l a n e ! " sosistas keegi.
Ta tundis, midagi mis teda kaasa tahtis haarata.
Liz sirutas käe õhku..ta tundis, et keegi haaras sellest kinni ja Liz kadus.
Shuya lasi Lizi lahti.
Ta astus sammu tagasi ja vaatas teda.
Just siis, kui ta hakkas midagi ütlema Liz kadus. Shuya karjatas.
Lizi polnud.
" Kuhu ta kadus?" karjus Shuya....vaadates siis Greete poole.
"Liz!" ütles Greete natuke kõvemini kui muidu, kui Liz kadus. Gryffindorlane kompas läbi selle koha, kus Liz oli seisnud, kuid seal ei olnud enam midagi ega kedagi.