|
|
Post by Charlotte A. Good on Mar 19, 2009 21:33:58 GMT 3
Väike habras haldjasarnane tüdruk astus mööda jalgrada järve poole. Hommiku oli ilus ning enamus kastet oli juba ära auranud. Jõudnud järvekaldale võttis Char seal istet toetades lõua põlvedele. Talle meeldis väga järve ääres jalutada ja lihtsalt mõtelda.
|
|
|
|
Post by Samuel Storm on Mar 20, 2009 13:48:55 GMT 3
Rasked kooliväravad vajusid kinni kui Samuel nendest mööda lipsas ja edasi läks. Poiss oli alati tahtnud kogu kooliterritooriumi läbi vaadata ning hiljem enda muguvanematele kirja saata kõige kohta. Peagi jõudis ta järve äärde kui nägi seal ühte tüdrukut, kes ilmselt millegi üle mõtles. Poisiklutt kehitas õlgu ja astus tüdruku poole ning peatus ta ees, vaadates teda uudishimulukul pilgul. "Tere!'' Ütles ta viimaks ja naeratas.
|
|
|
|
Post by Charlotte A. Good on Mar 20, 2009 13:54:13 GMT 3
Charlotte ärkas mõtteist ja viis pilgu enda ees seisvale poisile. "Hommik," lausus ta naeratades tervituseks ja lükkas oma silmile vajunud juuksed näo eest ära. "Mina olen Charlotte. Aga sa võid mind Char'iks kutsud, kui tahad," tutvustas tüdruk end.
|
|
|
|
Post by Samuel Storm on Mar 20, 2009 13:57:07 GMT 3
Samuel noogutas viisakalt:"Samuel Storm, Ravenclawist. Aga lühidalt Sam,'' tutvustas ta ennast. Kuigi seda viimast hüüdnime asja polnudki vaja lisada. "Em, võib istuda?'' Küsis ta ilmekat häält tehes.
|
|
|
|
Post by Charlotte A. Good on Mar 20, 2009 14:03:17 GMT 3
"Ikka võib," ütles Char naeratades. "Mina olen, muide, Gryffindoris." Tüdruk vaatas Sam'i ning mõtles mida küsida. "Kas su vanemad on ka nõid ja võlur?" küsis ta viimaks, kui mitte midagi paremat pähe ei tulnud. Siis pööras väike neiu oma pilgu järvel, kus ujus üks part.
|
|
|
|
Post by Samuel Storm on Mar 20, 2009 14:08:13 GMT 3
Samuel võttis kuulates istet. Ta vaatas pikalt järve enne kui küsimus talle kohale jõudis ning ta raputas pead. "Mugud,'' vastas ta natuke tüdinud häälega. Selles osas kadestas ta teisi õpilasi, kelle vanemad olid võlurid.
"Sinu?'' Küsis ta õrnalt huulde hammustades ja kulmi kergitades viis ta pilgu Charile.
|
|
|
|
Post by Charlotte A. Good on Mar 20, 2009 14:12:40 GMT 3
"Noh, sama siin," vastas Cha-Cha naeratades ja viis pilgu tagasi poisile. "Ma olin suht üllatunud kui Sigatüükast kirja sain, ehkki mu vanavanaema on ka siin õppinud." Tüdruk kortsutas natukene kulmu. "Ehkki sellest sain ma ka teada alles pärast kirja saamist," lisas ta.
|
|
|
|
Post by Samuel Storm on Mar 20, 2009 14:15:29 GMT 3
Noormees mühates vaikselt kui pilgu tagasi kõrvale pööras ning enda ette vaatas. "Noh, sul on siis keegi, kes oli varem võlur, aga mina olen täielikust muguperekonnast pärit. Mu vanemad ei teadnud ega ei uskunud maagiasse,'' ütles ta nukral toonil ning siis tuli talle meelde isa nägu kui Samueli kirja nägi.
|
|
|
|
Post by Charlotte A. Good on Mar 20, 2009 14:19:20 GMT 3
"Aga kuidas nad suhtusid sellesse?" päris Charlotte uudishimulikult. Ta mäletas väga hästi, kuidas tema enda ema ja isa selle üle vaidlesid. Isa ei tahtnud asja eriti uskuda, aga ema ütles et Sigatüükasse tulek tuleb meile kasuks. Lõpuks ta isa alistus.
|
|
|
|
Post by Samuel Storm on Mar 20, 2009 14:26:14 GMT 3
"Alguses olid nag väga üllatunud, aga siis otsustasime järgi uurida ja nii ma siia sattusingi,'' seletas ta lühidalt kerget juhtumit, mis tal vist elulõpuni meeles on. "Aga ma ise ka pidasin seda naljaks. Mu vanemad pole mulle kunagi maagiast rääkinud seega ma ei teadnud midagi selle kohta,'' ohkas ta vaikselt.
|
|
|
|
Post by Charlotte A. Good on Mar 20, 2009 14:29:51 GMT 3
Char jäi mõtlikult vait. Mõne aja pärast tuli ta huulile kerge naeratus. "Aga kas sulle meeldib siin? Ma mõtlen Sigatüükas," uuris ta edasi ning lisas."Minu arust on siia kooli pääsemine parim asi, mis minuga juhtuda sai."
|
|
|
|
Post by Martin Walace on Mar 20, 2009 21:05:00 GMT 3
Martin sammus rahulikult endal silmad maas järve äärde. Oli suhteliselt varane hommik ning Martini jaoks oli see natuke imelik , et ta nii vara üleval oli. Kui see , mis viimase kuu jooksul oli aset leidnud panigi teda vara üles tõusma. Ta ei saanud und ning kui ta isegi und sai siis oli tal kogu aeg unenäod kadunud vennast. "miks see pidi juhtuma , mulle küll meeldis kui temast rahu sai , kuid nüüd ta on igaveseks kadunud" mõtles Martin ning vajus istukile ning pühkis üle vaevatud ja väsinute silmade , mida magamatus oli talle tekitanud. Venna kaotus oli talle jubedalt mõjunud , kuid järve ääres oli hea olla. See oli kolme aasta jooksul ta lemmikuks kohaks saanud siin Sigatüüka koolis. Siin oli ta kohtunud oma kõige paremate sõpradega: Jenni , Carmeniga , kellest ta ei teadnud juba ammu midagi ning paljude teistega. Ta võttis kivi ning viskas selle vette. Teisel kaldal oli mõned uued õpilased , keda Martin veel ei tundnud. Ta oleks nendega meelsasti tutvust teinud , kuid kas tal ei olnud tuju või igatahes jäi ta ikka istuma.
|
|
|
|
Post by Rebecca Swan on Mar 21, 2009 0:37:05 GMT 3
Rebecca jalutas järve äärde, ise meenutades, miks ta täna nii vara ülesse tõusis. Põhjus oli väga lihtne - kodus, Prantsusmaal, oli nede perel traditsioonikd tõusta üks kord aastas vara. See pidi tähistama virkust. Ja eks midagi oli külge ka jäänud.
Mis gryffindorlast aga üllatas, oli see, et järve ääres nii vara nii palju inimesi oli. Eemal oli Charlotte, keda ta oli kord puhketoas põgusalt kohanud, siis üks võõras poiss ja siis veel... Martin? Becka kortsutas kulmu. See oli küll väga kaua aega tagasi, kui ta temaga rääkis. Ja nüüd tundus olevat sobiv aeg seda viga parandada.
Tüdruk kiirendas sammu, kuid mida lähemale ta jõudis, seda rohkem torkas talle silma poisi melanhoolsus.
"Hei," lausus prefekt sõbralikult. "Ega ma seganud?"
|
|
|
|
Post by Martin Walace on Mar 21, 2009 13:17:51 GMT 3
"Hei," lausus Martin ning saatis Rebeccale sõbraliku pilgu. Noormees pidis vajalikuks ka püsti tõusta , sest tegu oli ikkagi Gryffindori prefektiga ning prefekte ja majavanemaid austas Martin alati. Ta vaatas korraks maha ning mõtles. Ta tuju oli küll kurvavõitu , kuid ta arvas , et rääkides muutub ta kurb meeleolu paremaks ning ta tegi proovi: "Mis teid nii vara ülesse tõusma pani?" päris Martin sõbralikult ning püüdis oma magamatust varjata.
|
|
|
|
Post by Rebecca Swan on Mar 21, 2009 15:03:11 GMT 3
"Sa võid mulle sina öelda," lausus Becka kõigepealt. Ta oli alati arvanud, et nii on kergem suhelda. "See on peretraditsioon või nii, et märtsikuu esimesel pühapäeval pärast kevade algust vara tõustakse. See peaks tähistama virkust või midagi sellist. Nojah, täna ongi see päev." Rebecca mõtles hetkeks oma pere peale. Mida nad praegu teevad? Kuid sama kiiresti, kui talle see mõtte pähe tuli, see ka kadus.
"Ja sind ennast?" tundis Rebecca huvi. "Ja üldse - on kõik korras?" tüdruk oli juba ju kaugelt näinud mingit muret. Kuid samas ei tahtnud ta ka ennast peale suruda. Ta lootis, et poiss sai aru, et Becka ei sundinud teda rääkima, kui ta ei taha.
|
|
